Carol Ojasoo on kirjutanud vahva loo surströmmingust, seetõttu ei hakka mina selle toidu tausta uuesti lahti kirjutama. Kuna mul õnnestus see hõrgutis järele proovida, siis lükkan hoopis mõned müüdid ümber.
Müüt 1: surströmming haiseb
Surströmming ei haise, see lõhnab pikantselt. Siinkohal kehtib hästi vanasõna: "kui ära harjud, on põrgus ka hää". Enamus kodanikest kindlasti nõustub Caroliga, kuid gurmaanide seas on ka mõned alamklassid, kellele Pavlovi refleks toob surströmmingu aroomi peale sülje suhu. Jah, ka inimeste seas esineb koprofaage. Kuna ma hindan kõrgelt selliseid haisujuustusid nagu Epoisses, Gamle Ole (vana Ole), Onkel Kras (onu Kras), siis minule oli konservi avamine pigem meeldiv ja ootusi paitav kogemus. Veepange, muide, ei ole vaja haisu, vaid konservis oleva surve pärast. Ilma veepangeta saadab esimene konservisse tehtud auguke taeva poole ca kahemeetrise vedelikujoa. Kehvemal juhul saab keegi pihta ja siis on kisa taevani.
Müüt 2: kala on limane, hall ja pundunud
Ilmselt on surströmmingu tootjaid rohkem kui üks, sest minu konservis (pildil) olevad kalad olid puhastatud, ilusat roosat värvi, nägid värsked välja ning limast oli asi kaugel. Sai otse karbist taldrikule ja sealt edasi suhu tõsta. Igasugune pesemisvajadus puudus. Soovitan katsetajatel otsida just Gösta Hannels Fisksalteri nimega toodangut.
Müüt 3: ilma viinata ei saa
Saab küll. Surströmmingu maitse on niivõrd eriline, et mingi maitsenüristajaga seda maha tappa oleks ülekohtune.
Retsept
Klassikaline kooslus: keedukartul, hapukoor, hakitud sibul, lapi leib - töötab väga hästi. Surströmmingu kontsentreeritud pikantne maitse hajub kenasti teiste komponentide vahele laiali. Kõhu saab kuhjaga täis.
Surströmming on igal juhul nüüd minu wishlistil.
Mulle meeldib süüa teha ja häid sööke nautida, seda eriti heas seltskonnas. Paraku juhtub ikka nii, et kui tahaks head elamust korrata, siis ei leia seda va retsepti enam üles. Seetõttu korjangi oma kogemused sellisesse kättesaadavasse meediumisse nagu seda on blog. Mul ei ole midagi selle vastu, et ka teie saate oma maksa rõõmustada. Mis on maksa rõõmustamine? Lugege Waltarit.
laupäev, 30. märts 2013
pühapäev, 10. märts 2013
Münditarretis (mint jelly)
Kuna nõudlus on suur, siis olgu siinkohal üks vana võlg ära klaaritud. Annely münditarretise retsept nimelt. Münditarretis sobib väga hästi lambaliha juurde, tordikihtide vahele, idamaiste kala- ja kanaroogade juurde. Samuti on see hea röstsaia ja valgehallitusjuustuga.
- 6 dl magustamata õuna-, vaarika-, kirsi-või sõstramahla.
- 6 dl siidrit (õunamahla juurde õunasiidrit, punase mahla juurde jõhvika-, metsamarja- vms siidrit)
- 2 spl valgeveiniäädikat
- 700 g moosisuhkrut
- Värsket piparmünti
- Kuivatatud piparmünti (lehed)
Valmistamine
- Lase mahl, siider ja veiniäädikas koos värskete mündiokstega keema tõusta ning keeda tasasel tulel 5 minutit. Vahepeal maitse, kuidas sulle mündimaitse sobib - võid alati münti juurde lisada ja veidike kauem keeta.
- Eemalda mündioksad, kurna vedelik läbi filterkanga või kohvifiltri ja kalla puhtasse keedupotti.
- Lisa moosisuhkur, kuumuta vedelikku pidevalt segades, kuni suhkur on täielikult sulanud ja keeda seejärel tarretist veel 5-10 minutit. Eemalda vaht ja tõsta pott tulelt.
- Peenesta käte vahel hõõrudes kuivatatud piparmündilehed ja puista need kuuma tarretise hulka. Ära peenesta lehti pulbriks siis jääb tarretisele inetu välimus. Lase vedelikul pisut jahtuda, seejärel sega tarretis uuesti hoolega läbi, tõsta väikestesse õhukindlalt suletavatesse purkidesse.
Tellimine:
Postitused (Atom)