Müüt 1: surströmming haiseb
Surströmming ei haise, see lõhnab pikantselt. Siinkohal kehtib hästi vanasõna: "kui ära harjud, on põrgus ka hää". Enamus kodanikest kindlasti nõustub Caroliga, kuid gurmaanide seas on ka mõned alamklassid, kellele Pavlovi refleks toob surströmmingu aroomi peale sülje suhu. Jah, ka inimeste seas esineb koprofaage. Kuna ma hindan kõrgelt selliseid haisujuustusid nagu Epoisses, Gamle Ole (vana Ole), Onkel Kras (onu Kras), siis minule oli konservi avamine pigem meeldiv ja ootusi paitav kogemus. Veepange, muide, ei ole vaja haisu, vaid konservis oleva surve pärast. Ilma veepangeta saadab esimene konservisse tehtud auguke taeva poole ca kahemeetrise vedelikujoa. Kehvemal juhul saab keegi pihta ja siis on kisa taevani.
Müüt 2: kala on limane, hall ja pundunud
Ilmselt on surströmmingu tootjaid rohkem kui üks, sest minu konservis (pildil) olevad kalad olid puhastatud, ilusat roosat värvi, nägid värsked välja ning limast oli asi kaugel. Sai otse karbist taldrikule ja sealt edasi suhu tõsta. Igasugune pesemisvajadus puudus. Soovitan katsetajatel otsida just Gösta Hannels Fisksalteri nimega toodangut.
Müüt 3: ilma viinata ei saa
Saab küll. Surströmmingu maitse on niivõrd eriline, et mingi maitsenüristajaga seda maha tappa oleks ülekohtune.
Retsept
Klassikaline kooslus: keedukartul, hapukoor, hakitud sibul, lapi leib - töötab väga hästi. Surströmmingu kontsentreeritud pikantne maitse hajub kenasti teiste komponentide vahele laiali. Kõhu saab kuhjaga täis.
Surströmming on igal juhul nüüd minu wishlistil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar